Kriitika

Leian, et laias laastus on igasugune alternatiivne pedagoogika loodud eksisteerima kõrvuti peavooluga ning tema ülesanne on pakkuda mõistlikku alternatiivi neile, kes seda soovivad. Samal ajal võimaldab see mõjutada ka riiklikku haridust, ent mitte täielikult üle võtta. Kõik, mis leiab tulist poolehoidu, leiab ka sama suurt põlastust. Mil määral erinevates riikides ja haridussüsteemides Daltoni plaani ideid omaks võetakse, sõltub juba nii kultuurilisest taustast, ajaloost, ressurssidest kui paljudest muudest teguritest.

Helen Parkhurst ja tema Daltoni plaan on kontseptsioon tema enda kogemustest ja tähelepanekutest, mis lähtub nii USA kui Itaalia haridus- ja kultuuriruumist. See ei saagi olla universaalne kogu maailmas, ent on populaarne nii inglisekeelsetes maades kui ka mujal. Välja on toodud negatiivseid külgi Daltoni plaani juures:

• omandatud õppekava kehv tõestatavus. Leian, et eeldusel, et õpilases on tekitatud tahtmine õppida ning ülesanded ja juhised on antud õigesti, on juba taotletav lõpptulemus saavutatud. Küsimus on, kas õpetaja neid tingimusi täita suudab, arvestades igat õpilast eraldi ning arvestades näiteks piiratud ajalisi ressursse.

• mittesüsteemne teadmiste omandamine. Leian, et süsteemid meie peas on osa õppimise tulemustest ning me paigutame mosaiigi tükid õppides kohe meie senisesse tervikpilti.

• vastutus õppeprotsessi eest õpilasel (ei sobi igale lapsele). Igaüks soovib võtta vastutust erinevas koguses. Usun, et õppimine võib olla edukas, kui õppija teadvustab enda jaoks täpse sihi, mida ta saavutada soovib. Leian, et esialgu tuleb õppida vastutuse võtmist õppeprotsessi eest ning alles siis saab õppeprotsessi alustada.

• õpetaja professionaalsusele kõrgendatud nõudmised. Kuidas ühtivad õpetajate ettevalmistus, motivatsioon ja etteantud ressursid vajalike nõudmistega õpetajale.

• gruppides töötamisel teiste õpilaste segamine müra tekitamise läbi. Seda on võimalik klassiruumide ja mööbli paigutusega vähendada, ent iga olukord ja õpilasgrupp on erinev.

• ei tunnustata õpilaste koduseid töid. Leian, et tunnustamiseks on muidki võimalusi koolitöös ning õpilased ei peaks üldse kodus kooliks kirjalikke töid esitama, vaid lisatööks peaks olema aeg koolipäeva vältel.