Lähtekohad

Daltoni kool New York 'is

Daltoni kava loojaks on Ameerika pedagoog miss Helen Parkhurst. Esimesi katseid teostada oma „laboratoorset” meetodit miss Park­hurst tegi 1905. a. Siis ta oli õpetajaks maakoolis, kus 8 õppeaastat töötas koos ühes ja samas klassiruumis. Miss Parkhurst tuli siis huvitavale mõttele — jaotada kau­nis suur klassiruum neljaks „ainenur­gaks” ja varustada iga ainenurk tarvi­like õppeabinõudega. Nendes nur­kades õpilased võivad töötada enam-vähem iseseisvalt või vanemate õpilaste kaasabil.Nii leidis Miss Parkhurst tee, et ra­huldada oma üheklassilises koolis kõiki­de õpilaste tegevustungi ja teaduse­himu.

Nimetatud ajast möödus üle kümne aasta, enne kui see uuendus omandas enam-vähem kindla kuju. Miss Park­hurst leidis oma ideede edaspidisele are­nemisele suurt tõuget Maria Montessori kasvatussüsteemis. 1914. a. ta reisis Itaaliasse, et Montessori kodumaal tutvuda kasvatusega „lastemajades”. Seal äratas miss Parkhursti iseäralist tähele­panu laste vabadus, nende iseseisev te­gutsemine ja sotsiaalsete tunnete kasva­tamine, algul vastastikusel aitamisel, hil­jem koostöötamisel rühmades.

Miss Helen Parkhurst otsustas teos­tada samu ideid ka kooliealiste laste kasvatuses, pärast seda, kui ta kodu­maale tagasi jõudnud, seal paar aastat tegelikult töötas „lastemajades”. 1919. aastal ta katsus oma kava ühes koolis nõrgaandeliste laste jaoks. Töö tulemu­sed kihutasid teda edasi ja 1920. a. koolivalitsuse loal miss Parkhurst teos­tas esimest kord oma „laboratoorse” kava Daltoni linna algkoolis (Massachuseti osariigis); sealt ka uue süstee­mi nimetus „Daltoni kava”.

Milline oli haridus ajal, kui tekkis Daltoni kava või plaan. Moodsatest kooliuuenduse katsetest on meil hoopis vähe tuntud n. n. Daltoni kava, mis on leidnud laialdast poolehoidu Briti ilmariigis, Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja ka mujal, kirjutab J.Käis oma artiklis 1928. aastal ning jätkab, et Ing­lismaal üksi üle 1500 alg- ja keskkooli töötab selle kava alusel, Ameerikas ta on teostatud mitmesajas koolis. Juba need andmed näitavad, et Daltoni kava sisaldab suuri pedagoogilisi väär­tusi ja et ta on läbiviidav tegelikult. Millised on Daltoni plaani või kava taotlused?

Daltoni kava peasihiks on vabastada kool nendest pahedest, mis takistavad kasvatuse ülesannete täitmist. Moodne kasvatus seab kooli peamiseks ülesan­deks kujundada õpilast isiksuseks ja väärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Prae­gu valitsev koolisüsteem ei võimalda aga seda. Tema peatunnuseks on ühetaolisus, kohanemine õpilase kesktüübile, ja töö killustus, terviku puudus. Kogu meie kooli struktuur väljendab neid jooni. Klass on üksikute, üksteise kõr­val istuvate õpilaste summa; igaüks neist teeb üht ja sama tööd, lahendab üht ja sama ülesannet, õppematerja­liks on samuti üksteisest isoleeritud, looduse- ja kultuurtervikust lahtikistud ained; iga õppeaine püüab oma ulatust ikka rohkem ja rohkem laiendada. Ka klassi väline pilt on iseloomustav: ühe­taoliste pinkide read, paljad seinad, mõ­nel pool ka õpilaste ühesugune riietus. Õpetaja töö ja tema eeskuju on ainu­kene üldine ja ühendav tegur klassis, aga ta seisab õpilastest väljaspool, on seepärast abstraktne ja ei seo mitte õpi­lasi üheks tervikuks.

Kõige selle all kannab õpilase isik­suse arenemine ja kasvatus ühiskondli­kule elule. Valitsev on keskpärasus, te­ma huvidele ohverdatakse nii kõrge- kui nõrgaandelised. Esimesed ei leia klassi kesknivool tööd ja tegevust, mis rahul­daks nende individuaalseid huve; vii­mased ei jõua aga püsida sellel keskpin­nal ja langevad varem või hiljem välja, õpilase individualiteedil pole väärtust, teda hinnatakse ainult nii palju, kuivõrd ta suudab ligineda võõrale eesku­jule. Esile ei pääse ei tugevad ega nõrgad õpilased, vaid loeb keskpärasus.

Kool ei ole ka noorte ühiskond, ta on vaid osadest liidetud agregaat. Õpi­lane on tema isikust väljaspool seisvate sihtide teostamise abinõu. Õpilane on nagu päevatööline, kellel puudub huvi oma tööst. Töö on temale ainult koormaks, mida kandes ta ajab päevast-päeva edasi. Puudub ühendav, siduv moment klassi elus; ühe ja sama ülesande täit­mine tekitab konkurentsi, mis aga la­hutab.

Ka õpetaja isiksus ei ole siin isesei­sev, ta on võõra tahte täitja, mitte aga loov vaimukandja.

Need koolielu pahed peame kõrval­dama, kui tahame koolis võimaldada õpilasele vaba kasvamist ja arendada tema loovaid jõude; kui tahame luua koolis ühiskondlikku õhkkonda, kus va­litseb töörõõm ja töötahe.

Oma töödes ja loenguis nimetab Miss Parkhurst põhjusi, mis sundisid teda tarvitusele võtma uut meetodit õpe­tamises. Ta on tähele pannud, et õpi­lased on tihti laisad, põiklevad kõrvale õppetööst, petavad; ühesõnaga — ei taha healmeelel teha tööd, vaid neid peab sundima seda tegema mitmesu­guste abinõudega (hindamine, klassist klassi üleviimine jne.). Miss Parkhurst leiab, et põhjus seisneb selles, et õpilaste töötingimused on sellised, mis takistavad neid töötamast korralikult, huviga ja eduga. Lastes on olemas jõudusid, mis otsivad väljapääsu, väl­jendust; meie ülesanne on luua tingi­mused, mis võimaldaksid seda. Meie peame muutma oma vaadet kasvatusobjekti kohta ja õpetamise kohta.

Siiasaadik oleme kontsentreerunud õppimisele-õpetamisele; meie arvasime, et õpetaja ülesanne on tööd teha, õpilase aga — kuulata; sellepärast vaatasi­me tervet kasvatustööd ainult õpetaja seisukohalt. Nüüd peab muutma suun­da — mitte õpetaja seisukohalt ei tule korraldada tööd, vaid õpilase seisukohalt. Praegune aeg nõuab inimestelt aktiivsust, iseseisvust ja vastutustun­net. Elu nõuab inimesi, kes on tugevad eluvõitluses, kes oskavad võita igasu­guseid raskusi, kes oskavad organiseerida. Sellepärast peavad ka õpilased mitte ainult passiivselt seda vastu võt­ma, mis neile pakub õpetaja, vaid omandama teadmusi aktiivselt. Veel üks as­jaolu tuleb siia juurde — kõik ei tööta ühtviisi, ühesuguse tempoga, seda tu­leb tingimata arvestada. Raske on nõuda kindlaksmääratud väikese osa aja piirides kõigilt head tööd; tuleb luua tingimused, kus töötegemine oleks teistsugune, tuleb anda vabadus, mille piirides võiksid areneda moraalsed, füüsilised ja vaimsed võimed. Miss Parkhurst toonitab isiku pühadust — iga indiviid on omaette üksus, ei tohi milgi tingimusel nivelleerida isikut, vaid peab teda individualiseerima. Klassi­töö surmab individualiteedi, surmab initsiatiivi, õpilased muutuvad passiiv­seiks, loodavad õpetajale, ei püüa ise­seisvalt töötada; klassitöö ei arenda õpilast. Neid põhjusi silmas pidades, tuleb reorganiseerida õppet