Olemus ja taotlused

Moodne kasvatus seab kooli peamiseks ülesan­deks kujundada õpilast isiksuseks ja väärtuslikuks ühiskonna liikmeks


Milles seisneb siis Daltoni plaan?

Kõigepealt tuleb kõrvaldada pikka­mööda endine klassisüsteem.

Ruumipaigutus Daltoni koolis

Välise külje pealt reorganiseeritakse:

• Klassid asendatakse laboratooriumidega töötubadega üksikute ainete jaoks, kuhu on koondatud kõik õppeabinõud, mis tarvilikud õpilaste isetegevuse võimal­damiseks; väiksemates koolides võib üht laboratooriumi tarvitada kahe või rohkem aine jaoks.
• Töötoad varustatakse igasuguste aparaatide, instrumentide, mudelite, kaartide, piltide, tabelite ja raamatu­tega (õpperaamatud, lugemisraamatud, teaduslikud raamatud, leksikonid).

Seesmiselt reorganiseeritakse:

Iga õpetaja seab kokku omas aines töökava terveks aastaks. See aastane töökava jaguneb kuulisteks tööjaotus­teks (job), mis sisaldavad enestes ma­terjali, mis õpilastel tuleb läbi töötada. Kui näit. klassis on 5 ainet, siis on igal õpilasel 5 tööosa, mis tuleb täita ühe kuu jooksul. Niisugused ained, nagu joonistamine ja käsitöö, on seotud teiste ainetega, on abiks teistele ainetele. Peale selle on nende ainete jaoks mää­ratud isetunnid päevatöö teises osas, peale tööd laboratooriumides.

Kuulised tööosad antakse õpilastele kirjalikult, selges arusaadavas keeles, mille juures on tähendatud ka töö siht.

Kuulised tööosad on kolme liiki: nõr­kadele, keskmistele ja tugevatele õpi­lastele. Miss Parkhursti ideaaliks on individuaalsed ülesanded,

Ülesannete vahe seisab peamiselt küsimuse läbitöötamises. Ülesannetes peavad olema nimetatud ka materjali läbitöötamise meetodid.

Enne kuuliste ülesannete andmist on pedagoogika nõukogu koosolek, kus õpetajad omavahel tutvuvad üksteise ülesannetega, püüavad neid ühtlustada ja õpilastele antakse ülesanded üksi­kutes ainetes, mis omavahel lähedas mõt­telises seoses.

Iga töötuba on sisus­tatud temas käsiteldava aine kohaselt, sinna on koondatud kõik õppeabinõud, mis tarvilised selle aine käsitlemisel. Mööbel nendes  töötubades seatakse nii, et õpilased võivad vabalt liikuda ja töö­tada gruppides. Selle tagajärjel on töötubades juba väline miljöö nii­sugune, mis soodustab töötegemist. Sealsamas on ka välja pandud ülesan­ded. Tunniplaani ei ole.

Daltoni kool New Yorkis

Õpilased, kes juba tuttavad töökor­raldusega, tulevad hommikul kell 9 ja lähevad laiali töötubadesse. Iga õpi­lane võib valida endale töötoa, arvesta­des huvi teatud aine vastu, mis tal sel momendil on. Töötoas töötab õpilane vabalt, ta tegutseb siin kui katsetaja, ning keegi ei või teda ära kiskuda te­ma tööst. Ta jääb töötuppa niikauaks, kui see aine teda huvitab. Kui õpilane tunneb väsimust või kui temal ei ole enam huvi töö vastu ühes töötoas, lä­heb ta üle teise töötuppa. Kuid ta ei või töötada ainult neis aineis, mis talle eriti meeldivad, sest tal on täita üles­andeid ka teistes ainetes; kuid ta võib nii korraldada oma töö tempot, et võ­tab armsamas aines maksimumülesande, sellega temale pühendades rohkem tähelepanu, energiat ja aega. Algul, kui õpilased algavad tööd uue plaani järgi, juhtub tihti, et nad ei oska otstarbeko­haselt korraldada oma tööd. Siis tu­leb õpetajail neid juhatada, neile soovitada, kuidas tööd korraldada. Hil­jem oskavad õpilased ise väga hästi korraldada oma tööd kõige otstarbekoamalt.

Töötubades töötavad õpilased kas üksikult, või ühinevad gruppidesse; tihti vanemad õpilased aitavad noore­maid, või tugevamad nõrgemaid. Kui õpilane pole suutnud täita oma kuuülesannet määratud ajaks, siis ei saa ta uut ülesannet enne, kui ta pole lõpule viinud eelmise ülekande. Igas töötoas on õpetaja-eriteadlane. Ta on siin juhatajana, instruktorina, seletab, kuidas tuleb hakata tööle, aitab õpilasi, kui on võita mingisuguseid raskusi. Ta val­vab töö järele, tutvub iga üksiku õpi­lase tööga, tema võimetega, võib teda käitleda individuaalselt.

Tööjuhised on Daltoni kavas olu­lise tähtsusega. Parkhurst ise arvab, et kogu töö edu olenebki sellest kuivõrd juhised on läbi mõeldud ja täpsalt välja töötatud. Õpetajal tuleb arvestada töö määramisel õpi­laste võimeid, andes õpilastele jõukohaseid ülesandeid.

Tööjuhised peavad olema tingi­mata kirjalikud. Nad sisaldavad hari­likult järgmisi punkte:

• Sissejuhatus huvi äratamiseks uue ülesande vastu.
• Teema ehk ülesande tuum.
• Juhised töötamiseks.
• Ülesanded lugemiseks, kirjutamiseks, päheõppimiseks jne.
• Tarvisminevad õppeabinõud, mis leiduvad laboratooriumis; kirjanduslikud allikaid.
• Jooniste, mudelite valmistamine ja teised tööd, mis seotud antud ülesandega.
• Töö arvestamine ülesande täit­misel. 

Töötubades va­litseb sõbralik tööatmosfäär.

Iga päev, peale tööd töötubades, korraldatakse iga klassi jaoks mõnes aines kollektiivne tund, kuhu kogunevad kõik õpilased ühest klassist! Siin informee­rivad õpilased üksteist tehtud tööga, siin arutatakse läbi raskused, mis on tekkinud ülesande täitmisel.

Et õpilane võiks alati näha, kui kau­gel ta on oma tööga, on sisse seatud kaardid, millele graafiliselt tähenda­takse õpilase edasijõudmine. Neid kaarte on kolme liiki:

1) Laboratoor­ne kaart., ühine kogu klassile — kuhu õpilane ise märgib õpetaja juhatusel, kui palju ta on suutnud edasi jõuda oma ülesannete täitmisel teatud aines.

2)  Individuaalne kaart — kuhu õpi­lane märgib edasijõudmise kõigis ai­neis.

3) Kogu klassi kaart — märgi­takse kõikide õpilaste tehtud töö kõi­gis aineis.

Nende graafiliste kaartide abil on alati näha nii õpilasel endal, kui ka õpetajal, kuidas töö edeneb — kas õpi­lane jääb maha töös, või jõuab ta jõud­sasti edasi. Õpilane võib ka alati võr­relda oma edasijõudmist teiste omaga.

Need kaardid on määratud ühe kuuülesande jaoks. Kui antakse uus ülesanne, võetakse uued kaardid.

Daltoni plaani võib tarvitusele võtta Miss Parkhursti arvates lastega 12 a. alates. Daltoni plaani tarvitusele võt­mine ei nõua erilisi kulusid, tuleb ainult ümber korraldada õppeabinõude asu­kohad ja jaotada raamatukogu ainete järele.

Milles on siis daltoni plaani pare­mused ?

Miss Parkhurst juhib tähelepanu järgmistele paremustele:

1) vabaduse andmine õpilasele ise korraldada oma tööd ning sellega ühen­duses töö individualiseerimine;

2)     töökorralduse oskuse omandami­ne õpilaste poolt, ja

3)     sotsiaalse tunde arendamine õpilastes.

Klassitunnisüsteemi juures vältab üks tund 45—50 minutit. Ühe päeva jooksul peab õpilane oma tähelepanu koondama mitmele ainele. Vaevalt jõuab ta kontsentreeruda ühele ainele, kui heliseb kell, mis võib-olla katkestab teda just kõige huvitavamal kohal; õpi­lane peab asuma tööle teises aines, teise õpetaja juures, kuna tema mõtted on alles eelmise töö juures. See asjaolu ärritab õpilast, vähendab tema energiat, mis ta oli valmis tarvitama aine jaoks, mis teda kaasa tõmmanud. Resultaadiks on kasutu energia raiska­mine ja täieline apaatia nende ainete vastu, mis takistasid õpilast seda tööd jätkamast, mis teda kaasa kiskus.

Daltoni plaan loob aga olukorra, kus õpilane võib vabalt liikuda ühest töötoast-laboratooriumist teise, võib va­balt valida aineid. Ta annab õpilasele vabaduse korraldada tööd ja järjestada aega tööde jaoks ühes või teises aines. Sellega õpib ta korraldama oma tööd, õpib valmistama üksikuid ülesandeid kõige soodsamal ajal. See suurendab õpilase aktiivsust, kuna siis huvi on ainsaks tööjuhiks. Peale selle kasvatab vabadus ka kohusetunnet.

Tunnisüsteemi juures korraldatakse klassitöö keskmise õpilase kohaselt. Õpetaja ei või arvestada üksikute või­meid, ta on huvitatud sellest, et õigeks ajaks läbi võtta kava; kuidas sellega hakkama saavad nõrgemad õpilased, kuidas sellele reageerivad tugevad, seda ei või õpetaja arvestada. Selle taga­järjel tunnevad igavust andekad õpila­sed, nõrgad aga jäävad maha teistest, kaotavad usalduse enda vastu, kaotavad julguse, kaotavad isegi tahtmise õppi­miseks. Töö daltoni plaani järele kõrvaldab kõik need puudused.

Daltoni plaani järele töötavad õpi­lased tihti gruppides. See lihtne fakt, et grupil õpilastel on ühine ülesanne, et nad on ühekaugusel, kutsub välja mõt­tevahetusi, vaidlusi, kuid ka üksteise aitamist. Siin ongi see sotsiaalne mo­ment, mõju, rütm, millele daltoni plaan paneb nii suurt rõhku. Et õpilaste tu­lemine ja minemine on vaba, siis ole­neb distsipliin ainult õpilastest enes­test; nende huvides on vaikus ja kord ning iseenesest kaovad kõik antisot­siaalsed kombed ja iseloomud.

Miss Parkhurst juhib tähelepanu veel ühele paremusele. Tunnisüsteemi juures õpetajad ise vähe korralda­vad oma tööd, ja sellepärast kannavad paljud tunnid juhuslikku iseloomu ja on tihti vähe seotud üksteisega. Õpilastel aga ei ole selget arusaamist oma tööst, nad ei või kujutleda tööd tema terves ulatuses. Nad on ainult võõra tahte täitjad ja tihti ei saa aru materjali tähtsusest, mis neil tuleb läbi töötada. Aga töö võib olla ainult siis meelepärane, kaasakiskuv, huvitav ja võib ära­tada tähelepanu, kui on näha tööd tema tervikus, kui on näha siht. Daltoni plaan kõrvaldab ka siin kõik need puu­dused.

Daltoni plaan toob uue vaimu kooliellu; ta näi­tab tee, mille kaudu iga noor inimene võib leida võimaluse tarvitada ja väl­jendada seda, mis temas on kõige pa­remat. Ainult nii võib isik saavutada oma kõrgema arenemise ja võib õppida olema viljakas omas elus, töös, kavat­sustes.

 Helen Parkhurst on välja toonud järgmise:

1. Õpetus peab arendama lapses ta­het, iseloomu ja organiseerimis­võimet; selleks tuleb jätta lapsele suurem vabadus õppimises, või­maldada temale kõrgemat isete­gevust ja vabastada ta klassi keskmise tasapinna takistavast mõjust.
2. õpilane peab otsima teadmisi omal jõul, olles teadlik oma töö lõppsihis ja selle saavutamiseks tarvisminevas jõu- ja ajakulus.
3. Võimaldades õpilasele vaba individuaalset arenemist, peab hoolitsema ka tema ühiskondlike tunnete kasvatamise eest.

Daltoni koolis astuvad harilike klasside asemele tööruumid — „laboratooriumid” üksikute õppeainete jaoks. Ruumide puudusel võib korraldada kaks-kolm „ainenurka” ühes ja samas ruumis, nagu seda tegigi miss Parkhurst oma esimestel katsetel. Nendesse laboratooriumidesse koondatakse kõik koolis leiduvad õppeabinõud, vastavalt õppeainele: katseriistad, mudelid, tabe­lid, kaardid; tähtsaim osa laboratooriu­mi sisseseadest on aga raamatukogu tarvilike õppe-, käsi-, lugemis- ja sõnaraamatutega j. m. Need väikesed raamatukogud seisavad kappides või isegi lahtistel riiulitel tarvitamiseks töö­tundide ajal.

„Laboratooriumi” mööbliks on ha­rilikud lauad ja toolid; kapid, riiulid ja alused õppevahendite jaoks; seinu kata­vad, niipalju kui seal ruumi jääb, seina­tahvlid.

Kooli välise sisseseade ümberkorral­dus võimaldab võtta ette ka sügavamat sisemist uuendust. Kasvatuse tähtsa­maks sihiks on Daltoni kavas vastutus­tunde arendamine, õpilane peab jõud­ma mõistmisele, et ta ise on vastutav oma töötagajärgedes, mitte aga õpetaja. See teadvus süvendab õpilase tööhuvi, arendab tema enesevalitsemist, töövõi­met ja tahet. „Laboratoorse” tööviisi juures õpetatakse vähe, peamiselt aga õpitakse isetegevalt.

Õpilane ise valib teatava konkreetse ülesande või küsimuse iseseisvaks läbitöötamiseks. Need ülesanded ja küsimused on töötatud välja õpetaja poolt n. n. tööjuhatustena. Nooremate õpi­laste jaoks on tööjuhatused harilikult nädalateemad, vanemate juures — kuu­töö. Valitud töö siht peab olema õpila­sele täiesti selge. Sama selge peab ole­ma temale ülesande sisu täies ulatuses. Vanemad õpilased võivad isegi võtta osa kogu aasta töökava väljatöötamisest, mis selgitab neile nende töö kaugemat lõppsihti.

Iga õpetaja annab omas aines kolmeastmelised tööjuhatused minimaal­sete, keskmiste ja maksimaalsete nõue­tega, et võimaldada õpilastele töö vali­kut individuaalsete võimete järgi. Miss Parkhursti kõrgemaks ideaaliks ongi õppetöö kohandamine iga õpilase või­metele ja huvidele. Valides oma maitse järgi töökava ja siis iseseisvalt tööta­des, õpilane näeb ise, missugusel alal on temal tugevamad võimed, ja õpib õieti hindama vaeva ja aega, mida tuleb pü­hendada üksikutele ainetele.

Alal, kus õpilasel head võimed ja mille vastu tal ka huvi, ta valib maksimumkava, kuna aines, mis teeb temale raskusi, ta töötab miinimumkava järgi. Sellel on ülisuur tähtsus õpilase tööedu kohta: koolis kaob mahajäänud, nõrga õpilase mõiste. Nõrgemate annetega õpilane teatavas aines ei jää kellestki maha, sest tal pole kedagi taga ajada. Ta valib töömiinimumi ja töötab oma jõukohases tempos, ilma et oleks karta teiste õpilaste etterühkimist. Samuti ei tunne õpilane ennast teistest mahajää­nud olevat pärast pikemat puudumist, näit. haiguse puhul, olgugi et tal siis tuleb rohkem töötada. Niisuguse töö­tamise tagajärjed on silmnähtavad; tööedu kasvab, samuti kasvab õpilases eneseusaldus ja töörõõm.

Kõik õpetajad, kes töötavad labora­toorse kava järgi, kinnitavad üksmeel­selt, et nõrgemad õpilased võidavad sel­lega palju. Värske elu ja uus julgus hingestab neid, ja sageli juba esimeste tagajärjekate katsete järele miinimum­kavas lähevad nad üle keskmisele või isegi maksimumkavale. Õpetaja on neile siin ainult aitajaks ja juhtijaks.

Andekate õpilaste võimed samuti leiavad Daltoni-süsteemis täielikku are­nemist. Nende kiirele mõtlemisele ja sügavamatele huvidele ei ole enam takistuseks nõrgemate õpilaste aeglane edasijõudmine. Ka nemad tunnevad rõõmu kiirest edasijõudmisest ja oma huvide rahuldamisest. Vabatahtlikult töötavad nad väljaspool kava — loevad, kirjutavad referaate, katsetavad koolis ja kodus, õpetajale valmistab niisu­gune vabatahtlik õpilase töö suurt rõõ­mu, sest ta väljendab kõrgemat ja süga­vamat huvi. Individuaalse töö kõrval tööjuhatus­te järgi tarvitatakse ka rühmatööd, kus õpilased jaotavad endi vahel laiema teema üksikud osad ja aitavad üksteist töö läbiviimisel.

Tööjuhatused on Daltoni kavas olu­lise tähtsusega, ja miss Parkhurst ise arvab, et kogu töö edu olenebki sellest, kuivõrd juhatused on läbi mõeldud ja täpsalt välja töötatud, õpetajal tuleb tõsiselt arvestada töö määramisel õpi­laste võimeid, andes õpilastele täiesti jõukohaseid ülesandeid. Kui õpilane vallutab asja, mis vastab tema jõule, tunneb ta sellest võitja rõõmu, ja kasvava töörõõmuga asub ta uuele ülesandele. Tekivad aga töös ülesaamatud raskused, ta väsib ja kaotab tööhimu.

Tööjuhatused peavad olema tingi­mata kirjalikud. Nad sisaldavad hari­likult järgmisi punkte:

1. Sissejuhatus huvi äratamiseks uue ülesande vastu.
2. Teema ehk ülesande tuum.
3. Juhatusi, kuidas tuleb töötada.
4. Ülesanded lugemiseks, kirjutamiseks, päheõppimiseks jne.
5. Tarvisminevad õppeabinõud, mis leiduvad laboratooriumis; kirjanduslikke allikaid.
6. Jooniste, mudelite valmistamine ja teised tööd, mis seotud antud ülesandega.
7. Töö arvestamine ülesande täit­misel.

Päevakava:

9—9,30 Õpilaste registreerimine ja usuõpetus.
9,30—10,30 Töö laboratooriumides.
10,30—10,40 Vaheaeg.
10,40—11 Kehalised harjutused või laulmine.
11—1 Töö laboratooriumides.
12—2 Lõunavaheaeg.
2—3 Klassitund.
3,10—3,30 Laulmine või kehalised harjutused.
3,30—4,30 Töö laboratooriumides.

Õpetaja peab jääma Daltoni koolis näivalt varju, et oma isiksu­sega mitte peale tikkuda ja laste üle va­litseda. See ei tähenda siiski sugugi õpetaja kasvatusliku mõju vähenemist, vaid ennemini, selle süvenemist. Õpe­taja töö muutub ühtlasi ka keerulise­maks ja raskemaks, sest kergem on „tundi anda”, kui arendada töös õpi­laste isetegevust. Kergem on läbi töö­tada ainet tunnist tundi omal valikul, kui jälgida üksikute õpilaste ja rüh­made vaba tööd. Samuti on kergem püstitada küsimusi, kui vastata õpilaste algatatud küsimustele. Kergem on ka oma tahet maksma panna, kui ära­tada ja kasvatada tahet lastes.

Daltoni koolide tegelik töö Inglismaal ja mujal on selgesti andnud, era­kordselt häid tagajärgi, teostades laias ulatuses uuemaid pedagoogilisi põhimõt­teid. Tõepoolest, ei ole kahtlust labo­ratoorse süsteemi suurtes väärtustes. Keskmise õpilase domineeriv mõju an­dekate ja nõrgemate edasijõudmisele on siin kõrvaldatud. Samuti õpilane ei ole sunnitud jälgima ühes teistega õpetust, millest ta vast ei saa küllalt arugi. Õpilaste individuaalsed võimed arenevad loomulikult, nende algatusvõime ei ole sugugi takistatud õpetaja ega kaasõpi­laste poolt. Oma töös õpilane peab alati arvestama õiget aja jaotust, et saavu­tada suuremaid tagajärgi. Töörühmad kasvatavad ühiskondlikku tunnet, vane­mad õpilased aitavad nooremaid, tuge­vamad nõrgemaid. Õpetaja kasvatav mõju õpilasse suureneb, kuna ta võtab osa iga õpilase tööst, toetades ja virgu­tades teda tööle.